Mida näeb?


Patarei vangla näituseala „Kommunism on vangla“ koosneb hoovis säilinud vangide jalutusboksidest, üksikkambrite majast, peamaja kambritest, kuhu suruti kümneid inimesi, pesuruumist ja koridoridest, haldusruumidest, sh ruumid vangide fotografeerimiseks, ülevaatamiseks ja vanglapersonali jaoks, mahalaskmiskambrist koos eesruumiga, kus ohvrile loeti ette surmaotsus, ning teistest ruumidest.


Külastajal on võimalus:

  • liikuda läbi Patarei hoonekompleksi põneva ja sündmusterohke ajaloo alates 19. sajandist: tutvustame Patarei ajalugu alates merekindlusest sõjaväe kasarmute ja vanglani.
  • saada osa vangi argipäevast, mis oli täis kahtlustamist, ellujäämisvõitlust ja alandust, aga ka murdumatut lootust ja vastupanujõudu, mis hoidis vaimu vabana. Seinad mäletavad.
  • istuda vangistatud talupidaja, ärimehe, ametniku, uskliku, riigitegelase, rahvusvähemuste esindaja või kogukonnaaktivisti kõrvale ja teada saada, mida tal öelda on. Need olid inimesed, kelle kommunistlik režiim liigitas „sotsiaalselt võõraks elemendiks“ ega pidanud režiimi loodavas uues maailmas elamise vääriliseks.
  • tutvuda laiendatud ülevaatega kuritegelike kommunistlike režiimide ja neid innustanud ideoloogia olemusest. Miljonid on kogenud kommunistliku ideoloogia vägivaldseid vilju, ent vähe on räägitud kommunismikuritegude ulatusest, mõjust ja tagamaadest. Tihti unustatakse, et kommunism on ühiskonna- ja inimelu igat valdkonda hõlmav ideoloogia, mis kuulutab ainult ühte tõde ja välistab teisitimõtlemist. Seetõttu on kommunismi kui tervikliku poliitilise ideoloogia võrdlemine näiteks kapitalismi majandusmudeliga ebakorrektne.
  • tutvuda üksikasjalikumalt kommunistlike režiimide repressiivpoliitikaga Euroopa maades ja punaterrori universaalsete alustega. See osa täieneb koostöös Poola, Läti, Saksamaa ja Leedu mäluasutustega 2019. aasta juuni keskpaigaks.
  • näha Nõukogude Liidu vangilaagri elu seal vangistatud kunstniku silmade läbi. Näitame Venemaal tegutsenud juudi päritolu kunstniku Solomon Gerschowi (1906 — 1989) Vorkutas Gulagi vangilaagris tehtud haruldasi pildijäädvustusi inimestest ja argipäevast. Gershow vangistati stalinliku terrori käigus. Oleme väga tänulikud portreede omanik Tanya Rubinstein-Horowitzile loa ja abi eest nende tööde eksporeerimiseks.
  • Saada teada Patarei seosest Holokaustiga ning tutvuda Eestis Holokausti ohvriks langenud inimeste looga

Patarei näitusealal saab näha erinevaid ajutisi väljapanekuid.


Mälestusi Patareist

“Kambris olid ainult poliitilised, isamaareeturid ja fašistid, nagu valvurid väljendasid. Oli metsavendi, kaitse- ja isamaaliitlasi, sõjaväelasi, õpetajaid ja advokaate, lihtsalt igalt eluaalalt. Meeleolu oli vaatamata viletsale toidule, eesootavale teadmatusel ja mõnitavale kohtlemisele ikka ootus- ja lootusrikas.” … “Mina sattusin IV jaoskonna ühte poolkambrisse. Ukse kõrval parask, seinaääred täis istuvaid või lamavaid mehi 50–60 ringis. /…/ Kambri rahvuslik koosseis oli kirju, eestlaste kõrval oli ka lätlasi ja leedukaid, veel poolakaid, sakslasi, rumeenlasi, ukrainlasi, venelasi. Üks mereväeohvitser esitas õhtuti vanu vene romansse, teine deklameeris oskuslikult Puškinit, Nekrassovit – need olid harva nähtud vene inimesed.”Hans Tammemägi (sünd 1928), Patareis Nõukogude võimu poolt poliitilistel põhjustel vangistatu. 

“Ühes 6–7 narikohaga kambris oli meid, poliitvange, 20–25. Keerata ühelt küljelt teisele tuli kõigil üheaegselt. Side loomine teiste kambritega morsega (“morse” ehk morsetähestik on lühikestest ja pikkadest signaalidest koosnev telegraafikood – toim.)radika kaudu või boksis jalutajatega kambri aknale ronimise teel oli meile, noortele lastele, vahelduseks. Sissekukkumise eest morsega viidi mind kartserisse, kus ma kohtusin ka võrukatega. Poolteist aastat vanglas olles 16–17 aastastena mõndagi tahes või tahtmata, mis polnud lubatud. Kartser oli pime, põrand tsemendist.” …”Enamikus üksikkambrites olid surmamõistetud, kes ootasid oma viimast minutit. Meie kambri akendest avanes vaade merele, vasakul pool olid suured vanamaja kambrid, kus juba kohtuotsuse saanud vangid ootasid tappisaatmist. Igal õhtul ronisime aknale ja laulsime „Head ööd, head ööd kõigile soovime me, kätte jõudnud on ju nüüd öö, head ööd, head ööd…“ Isegi valvurid meid ei keelanud.”Luule-Laine Johanson (sünd 1929),  Patareis Nõukogude võimu poolt poliitilistel põhjustel vangistatu.

“Olin Patareis, kui toimus esimene Hirvepargi meeleavaldus. Lehed käisid, neis sõimati Hirvepargi meeleavaldajaid. /…/ Ema taotles kokkusaamist ja meile lubati. Patarei vangla kokkusaamistoas istus ema ühel pool ja mina teisel pool klaasi, telefoni teel saime rääkida. Ema oli juba küllalt vana ja haige. Ta ütleski mulle: „Enn, ära anna alla, ära kuhugi alla kirjuta, kurjuseimpeeriumi jõududel on varsti lõpp.“ Telefoniühendus katkestati. See oli viimane kord, kui ma oma ema nägin.” Enn Tarto (sünd 1938), Eesti vabadusvõitleja, pärast viimast poliitilist süüdimõistmist vabastatud 1988. aastal.

“Vanas majas olid suured merele avanevad aknad. Oli kevad ja meie ikka kippusime aknale, ehkki see oli keelatud. Ühel ilusal pühapäevahommikul mina ja veel üks kambrikaaslastest nautisime värsket õhku avatud aknal, all patrulliv valvur isegi hüüdis sõbralikult meile midagi. Siis aga ilmus nurga tagant teine valvur ja laskis akna kildudeks otse meie nina alt. Selle eest tuli meil ka veel kartsas (“kartsa” ehk kartser – pisike ja väga ebamugav vangikong, kus vange isoleeriti ajutiselt teistest – toim.).”Juta Kurg (sünd 1929), Patareis Nõukogude võimu poolt poliitilistel põhjustel vangistatu.

“Augustikuus viidi (1945 – toim.) „musta rongaga“ üle keskvanglasse – Patareisse. Sinna saabumisel torgati nina alla allakirjutamiseks sedel, et „mina see ja see olen tulnud keskvanglasse“ – tulnud, vabatahtlikult?! Ka seal toimusid ülekuulamised vaid öösiti. Kuni kohtuni olime kahele ettenähtud kambris kaheksakesi. Kõik oma grupi poisid olid üksteisest eraldi. Olime koos meestega eri elualadelt ja eri vanuses. Ülekuulamistel olid nii mõnedki saanud vägivalla ohvriteks.” Wilhelm Kohv ( sünd 1924), Patareis Nõukogude võimu poolt poliitilistel põhjustel vangistatu.