Õiguskantsler Ülle Madise avakõne Patarei näituseala “Kommunism on vangla” avamisel

16/05/2019 Off By Admin
Õiguskantsler Ülle Madise avakõne Patarei näituseala “Kommunism on vangla” avamisel

Patarei vangla, 14. mai 2019

Vabadus

Austatud vabadusvõitlejad, endised poliitvangid, kõrged ametikandjad, daamid ja härrad

Kas mäletate Juhan Viidingu „Õnnelaulu“. Aastast 1983. Vaid mõned read:

milline õnn on tohtida tunda

milline õnn on tohtida mõelda

kujuta ette – mõtle mis tahad

kujuta ette – vaata mis näha

keegi ei keela silmadel näha

keegi ei pane vaatamist pahaks

keegi ei pane nägemist pahaks

alati tohib midagi tunda

isegi tõde võib tahta tunda

tõde võib isegi tahta teada

hoida teadmatust enda teada

hoida tundmatut enda tunda

laulda laulu kinnise suuga

laulda laulu lahtise suuga

olla kodus ja kõndida õues

minna metsa ja rääkida puuga

tunda tuksumist oma põues

saada hakkama vähega:

hääle

pildi

ja

tähega

Vabadus ongi suur õnn. Kindlasti ka vaev − harva on suurt õnne suure vaevata. Ja vabadust pole kunagi vastutuseta. Mingu aega rohkem või vähem, ükskord on tasumise tund.

Eesti Mälu Instituudi eestvedamisel ja paljude osalusel on tehtud suur töö, et talletada siin mõtestatud mälestus kommunistliku režiimi, aga ka natsionaalsotsialistliku režiimi kuritegudest. Ehk aitab see töö, mis on tehtud, ja see, mis seisab siin ees, õpetada nii enda kui ka teiste vabadusest kõvemini kinni hoidma. Vaba inimesena, vaba rahvana vabas riigis.

Eesti riik on rajatud vabadusele. Igaühe põhikohustus on teiste inimeste vabadust ja õigusi austada. Just see arusaam teeb tõeliselt vabaks. Me kõik kuulume − perekonda, kogukonda, ühiskonda. See ausameelne kuulumine õpetab vabadust ise valida, otsustada, vastutada, leppida, andestada ja lahendada.

Vabaduse hoidmine algabki igaühest endast. Julgusest võtta vastutus enda ja teiste eest. Kui teed ise valiku ja otsuse, siis ei saa ju pärast kedagi teist süüdistada. Vaba inimese jaoks ei tohiks see konti murdvalt ränk olla, ent seesmiselt mittevaba ohkaks vabadusest pääsedes ilmselt kergendatult.

Elu ja surma, hea ja halva küsimused otsustab sel juhul su eest keegi teine, lastes sind vastutusest vabaks … ja ka vabadusest vabaks. Pärast saab ju öelda – nagu palju kordi ongi öeldud –, et paha lugu küll, aga, noh … aeg ja olud sellised, teised ju ka ja … Ei, aeg ja olud ei ole. Ikka ise oleme, kõik muu on enesepettus ja -õigustus.

Õudus ja kannatus, mida põhjustab vastutustundetus, enese teiste julmaks, ent agaraks tööriistaks taandamine – olgu sõnas või teos –, on määratu.

Kui su kätes on teise inimese elu, meelerahu, tulevik, on su kätes vastutus. Väga isiklik vastutus.

Vahel pole ideaalseid valikuid, on need, mis on, ent nendegi seas on inimlikud, arukad, tasakaalukad, headusele püüdlevad valikud. Siiski valikud.

Kommunistlikud ja natslikud režiimid tõusid ja valitsesid imeilusa unistuse, osava vassimise ja hirmu toel, surudes maha enamuse sisemise vabaduse.

Enn Soosaar avaldas 2008. aasta 13. detsembri Postimehes loo „Paradoksne vabadus“.

Soosaar ütleb, tsiteerin: „Teine maailmasõda oli kõige kohutavam – kõige inimohvriterohkem ja kõige suuremaid ainelisi purustusi põhjustanud katastroof inimkonna ajaloos. Ent mitte ainult seda. Viimane suursõda sai puhkeda, kuna Euroopasse oli tekkinud – tagantjärele targad kinnitavad, et oli lastud tekkida – totaalne kõlblusvaakum.“

[—] „Ühes riigis teise järel kuulutati kurjajuureks liialdused demokraatiaga, selle üledoos põhiseaduses ja ühiskonnas. Inimesed ei mõistvat vabadusega, mis neile antud, arukalt ümber käia, ja rohuks, mis avitavat, sai vabaduste piiramine. Põrgutee totalitarismi ja diktatuuri oli valla.

[—] Gensek’id, führer’id, duce’d või ka koduvillased paternaalsed riigiisad läksid Esimese ja Teise maailmasõja vahel manipuleeritavale massile peale, sest nad tekitasid illusiooni, et nende käes on helge tuleviku võti. Vabatahtlikult usuti nende demagoogiat ja nõustuti Suure Idee nimel piirama vabadusi.“

Soosaar jätkab: „Nõnda jõudsidki Euroopa helgemad pead pärast kahurite vaikimist järeldusele, et uut moraalset kollapsit saab ära hoida vaid siis, kui riikidevahelised suhted kujundatakse põhimõtteliselt ümber ja inimestele tagatakse reaalelus nende põhiõigused, kohustused ning vabadused. Nii riigil kui ka üksikisikul on huvid. Aga oma huve teoks tehes peavad riigid ja üksikisikud arvestama seda hoiakute ja suhtumiste kogumit, mida nimetatakse demokraatlikuks väärtussüsteemiks.“ Tsitaadi lõpp.

Ajaloost tuleb õppida, et see, mis on juba juhtunud, võib jälle juhtuda.

Üles köetud üldrahvalik hetkeemotsioon põleb kui laastutuli. Kui populistlik petujutt „tõelisest rahva võimust“ enam ei pimesta, jääb ka rahvas võimu monopoliseerinute „õigetele“ otsustele jalgu ning taandatakse võimuvalemist välja. See lihtsalt läheb nii – alati on läinud –, ja siis on hilja.

Head kaasteelised

Sisemist vabadust ei saa mitte keegi anda ega võtta.

Leppigem inimese ebatäiuslikkusega, ent mitte iialgi ärgem leppigem teadliku headusest ja vabadusest loobumisega.

Tänan.

Allikas: Õiguskantsleri kodulehekülg