-

Fotonäitus „Jutustus Siberimaast“. Fotograaf Vello Hindreus (1930–2020)

siber2

siber3Patarei näitusealal saab näha kuni septembri keskpaigani Vello Hindreuse unikaalseid ülesvõtteid, mis kajastavad kauge Siberi elu ja loodust aastatel, mil tuhanded eestlased võitlesid seal elu eest.

 

19-aastase märtsiküüditatu Vello Hindreuse teekond Siberisse algas Ülemiste jaamast Tallinnas ja lõppes Sonski asulas (tänapäeval Sonskoje) Hakassias. Et Vellol oli asumisel kaasas fotoaparaat, on perel säilinud mitusada pilti Siberi loodusest, küüditatute ja kohalike inimeste argipäevast.

 

Kui Vello ja tema poeg Heikki näitasid intervjuu ajal  Kogu Me Lugu suulise ajaloo portaali meeskonnale mõningaid Siberis tehtud ülesvõtteid, oli kohe selge, et tegemist on väärtusliku materjaliga.

 

Seni teadaolevate fotoallikatega võrreldes avavad Vello pildid küüditatute elu ja olustikku palju põhjalikumalt. Sarnases mahus ja tervikus fotokogusid Siberisse küüditatud eestlaste kohta on säilinud vähe.


Näituse pealkiri, „Jutustus Siberimaast“, on inspireeritud Vello mälestustes mainitud samanimelistest Nõukogude filmist, mis jooksis kinodes veel siis, kui ta töötas (enne küüditamist) kinos „Oktoober“. 

 

Filmis on kesksel kohal noore mehe eneseleidmine keset Siberi loodust ja inimesi, tehaste ja asulate tekkimine põlismetsadesse ja inimese igavene võitlus loodusega. Siberisse küüditatud Vello pildid jutustavad meile väga sarnase loo.

 

siber2

Vello soov oli eelkõige jäädvustada inimesi nende igapäevategevuses, mistõttu leidub tema piltidel ka muidu tihti kaotsi minevaid detaile elamistingimustest, rõivastest, töövahenditest ja -ülesannetest, aga ka ülevaateid külamaastikest ja taluhoonetest.

Vello fotode näol on tegemist väärtusliku loominguga, mis on ajastut ja olusid arvestades vormistatud meisterlikult, andes tunnistust fotograafi heast kompositsioonitajust.

 

siber2

Vello Hindreuse pere lugu

 

Vello Hindreus sündis Tallinnas isa Egon-Ferdinandi ja ema Annette-Adele noorima lapsena. Ees ootasid teda vennad Ilo ja Hans ning õde Lii. Vello isa sõdis nii Esimeses maailmasõjas kui sellele järgnenud Eesti Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu töötas ta piirivalveametnikuna Hiiumaal ning hiljem elektrikuna Tallinnas.

 

1944. aastal arreteerisid Nõukogude võimud isa ja vend Ilo. 

Nad mõisteti süüdi kodumaa reetmises, kuna Egon Ferdinand 

oli kuulunud Omakaitsesse ja Ilo astunud vabatahtlikuna Saksa relvajõududesse.

 

Vend Hans põgenes Soome, päästes end seeläbi mobilisatsioonist, ja teenis Soome laevastikus. Pärast sõda asus ta elama Californiasse.

 

Isa ja vendade saatus avaldas mõju ka Vello käekäigule. Esmalt ei võetud teda pereliikmete nõukogudevastase käitumise tõttu vastu merekooli. Selle asemel läks ta Nõmmel tegutsenud kinomehaanikute kooli, kus õppis paik- ja rändkinomehaanikuks.

 

Pärast kooli lõpetamist töötas Vello Tallinna vanalinnas asunud kinos „Oktoober“. 

 

Siiski oli Vello endiselt võimudel pinnuks silmas. Ta sai sama kino keldrisse ka elamise, kuigi Vello registreeritud elukoht oli Nõmmel ühiselamus. See seletab asjaolu, miks märtsiküüditamise ajal saadi ta kätte alles päevi hiljem, 27. märtsil. Vello Hindreus tuli Eestisse tagasi aprillis 1957.