Represseeritute mälestused
Mälestused on pärit kogumikust "Võimas ja sünge Patarei. Mälestused Patarei vanglast 1924-1990", Tallinn: Tänapäev, 2007.
Elvi Toss (1930-?) arreteeritud 1949. aastal 18-aastaselt, 1949-1954 vangilaagris, vabanes vangilaagrist 1954.
„Kolmas programmiline toiming oli jalutuskäik aias. Kõik välja jalutama! Selle aja sees tehti kambris läbiotsimine. Jalutusaed oli kõrge, altpoolt tihe planktara, ülevaltpoolt ja pealt kaetud võrguga. Plangu peal oli platvorm, kus seisis valvur. Maapind oli kõvaks tambitud, ilma ühegi rohulibleta. Laudadest ringjas jalutusrada oli umbes meetri kaugusel plangust ja päris aia keskel seisis poolenisti maasse kaevatud puutünn. Tünnis oli ropp rohekas vesi, milles ujusid mõned konid ja süljeplärakad. Aktiivsed kambrikaaslased sättisid nii, et me periooditi laudsel jalutusrajal jooksime, võimlesime. Seda ei teinud kõik. Mõned vanemad toetusid seljaga plangu najale ja seisid sel ajal, kui teised sörkisid. Küllap nad ei suutnud joosta.“
„Räägiti, et surnud vange ei maetudki maamulda. See võib olla ka tõsi, sest kedagi sealt kunagi omastele matmiseks välja ei antud ja massihauda pole ka ju leitud. Räägiti, et surnud pandi lubjakasti, et kustutamata lubi sööb isegi kondid olematuks. Ma ei tea, kas see on nii. Teised teadsid, et laibad anti valvekoertele. Koerad jooksid müüri ja mere vahel akende all. Meie neid ei näinud, nad oli liiga lähedal seinale, aga kuulsime nende omavahelist purelemist ja lõrinat. Kujutasime, kuidas nad rebivad oma toitu ja veriste lõugadega üksteisele kallale kargavad. Eelistasime sattuda lubjakasti.“
Erich Talve (1922), 1940. aastal arreteeritud esimest korda 18-aastaselt ja 1949. aastal 27-aastaselt.
„Vangla saunas paljastusid inimliku viletsuse ja häda märgid. Seal nähti siniseks pekstud selgi, väänatud käsivarsi ja vigastatud kehaliikmeid. Kui õhtul pestud ihuga poeti oma narile, tuli taluda pesemata tekkide lõhna.“
Hans Tammemägi (1928–2014), 1946. aastal arreteeriti 17-aastaselt. 1946–1951 vangilaagris, 1958 vabanes asumiselt.
Mina sattusin IV jaoskonna ühte poolkambrisse. Ukse kõrval parask, seinaääred täis istuvaid või lamavaid mehi 50–60 ringis. Mehed kogunesid ukse juurde „uut“ uudistama. „Vana“ vangina oskasin endast aru anda: kust tulen, paragrahv, mis uudist, keda tean. Magamiskoht „uuel“ algab muidugi paraski kõrvalt ja nihkub vanade olijate üleviimisega edasi ning uued asuvad asemele. Kambris olid ainult poliitilised, isamaareeturid ja fašistid, nagu valvurid väljendasid. Oli metsavendi, kaitse- ja isamaaliitlasi, sõjaväelasi, õpetajaid ja advokaate, lihtsalt igalt elualalt. Meeleolu oli vaatamata viletsale toidule, eesootavale teadmatusele ja mõnitavale kohtlemisele ikka ootus- ja lootusrikas.
Kambri merepoolne aknaava näitas seina paksuseks umbes kaks meetrit, selle välisserva olid müüritud massiivsed trellid. Aknaklaasid tavaliselt puudusid. Kui suvel soe mereõhk leevendas ülerahvastatud kambris valitsevat leitsakut, siis sügisel ja talve hakul, kui mul tuli veel Patareis olla, tuli öösel end nii katta, et tuul riideid pealt minema ei viiks ja külm liiga ei teeks. Tollal ei andnud vangla mitte mingisugust riietust, magamisriietest rääkimata. Magada tuli põrandal külg külje kõrval ja selles, mis seljas, saapad ja kraamikotike pea all padjaks, käterätik padjapüüriks. Nii palju oli siiski lubatud, et pakiga võisid saada ka riideesemeid. Sain minagi koduse sooja mustrilise teki, millest õmblesin endale magamiskoti. Ega neid riideesemeidki kuhugi mujale polnud mahutada kui enda alla ja peale. Iga kambrielaniku kohta mõõtsime seina või põranda peale kriipsuga „piirid“, s.o. riba elamiseks-magamiseks. Mõõduks kasutasime kambri seinal rippuvat papitükki vangla sisekorraeeskirjadega, mis oli 40 sentimeetri laiune. Selle papitüki tagakülge kasutasid kambriasukad oma nimede jäädvustamiseks, mistõttu valvurid neid eeskirju ropu sõimu ja ähvarduste saatel sagedasti pidid vahetama. Neid tagakülje nimekirju peeti ohtlikuks informatsiooniks.
Ants Salum (1923-?) 1946. aastal arreteeriti 22-aastaselt, Vangilaagris 1946-1948.
„..Pead olema valvas, et ei satu „lehmale“, s.t nuhile, kes teatud ülesandel püüab sinult kätte saada midagi sellist, mis huvitab uurijat. Ka vangla juhtkond oli huvitatud kambri mikrokliimast ja saatis oma „lehma“ kambrisse. Tavaliselt reetsid nad end varsti. Patareis käisid uurijad suhteliselt harva, seega oli ülekuulamiseks väljakutseidki vähe. Et nuhkidelt spetsinformatsiooni saada, kutsuti neid välja teistest sagedamini. Kui taoline subjekt ei osanud tagasi tulles meeste pärimisele midagi mõistlikku vastata, oligi põhjus teda kahtlustada. Kui nuhi järjekordsele „aruandmisele“ järgnes ootamatu arapp, mille tulemusel leiti kellegi käest nuga, pliiats või midagi muud ohtlikku, siis oli nuhk ennast reetnud. Nii juhtus meie kambris ühe noore poisiga, kes oma teo eest pidi karistusegi vastu võtma. Mehed otsustasid ta läbi rookida. Selleks pletiti pikk käterätik nuudiks, tehti märjaks ja sellega udjati nuhi paljast selga ja tagumikku. Protseduuri oli jube pealt vaadata. Selle läbiviijaiks olid noored tugevad maamehed, kelle käest nuga leiti. Veel samal päeval viidi „lehm“ meie kambrist minema.“
Ülo Uusma (1930–2011), arreteeritud 1950. aastal 19-aastaselt, 1950–1955 vangilaagris.
Patareis olin uues osas kambris nr. 25. Kaaslasteks Artur Rinne, „Hirmus Ants“, arste, juriste, maamehi jt. Kambris valitses kindel päevakava. Iga uustulnuk pidi tegema ülevaate viimati loetud ajakirjandusest, kuuldud uudistest välispoliitikas. Päevad sisustati ettekannetega. Iga mees räkis oma elukutsest, loetust jm. Suurim koormus oli A. Rinnel, kes andis läbilõike muusikaajaloost, ilmestades seda muidugi lauluga. Peale üleviimist Patarei merepoolsesse külge lisandusid meile Tuudur Vettik ja polkovnik Olav Mullas. Viimane teatas, et on kommunist ja siin muidugi eksikombel. Teda ignoreeriti. Nagu kõik uustulnukad pidi temagi alustama kambrielu paraski kõrvalt.
Harik Norralt (1928–2018), arreteeriti 1946. aastal 17-aastaselt, 1946–1952 vangilaagris.
„Kord sattusin kaheks nädalaks kartsa, nn „sepapatta“. Patarei operatiivtöötaja (ülemuse) Kaardimetsa abiline Nõu kutsus mind välja enda kabinetti. Tegi lõpuks ettepaneku hakata kambri nuhiks, „lehmaks“. Keeldusin. Sain siis seitse päeva kartsa. /---/ Oli põrgulikult külm. Sa pidid ennast pidevalt sundima soojendusharjutusi tegema. Kui olin olnud kartsas seitse päeva, vestles operatiivtöötaja minuga uuesti. Tulemusteta. Uuesti seitsmeks päevaks. Pärast kaht nädalat kartsas viibimist jäeti mind rahule. Kartsas sai 300 gr leiba. Kunas midagi muud sai, ei mäleta.“
Luule-Laine Johanson (sünd. 1929), arreteeriti 1945. aastal 16-aastaselt, 1947–1951 vangilaagris.
Sissekukkumise eest morsega viidi mind kartserisse, kus ma kohtusin ka võrukatega. Poolteist aastat vanglas olles 16–17 aastastena tegime mõndagi tahes või tahtmata, mis polnud lubatud. Kartser oli pime, põrand tsemendist. Mäletan, et võtsin saapad jalast ja panin pea alla. Magada tsementpõrandal oli väga külm, tihti tuli pöörata teist külge, et alumine vastu põrandat liialt ära ei jahtuks, ja soojendasime ennast üksteise kõrval. Hiljem viidi mind üksikusse, sest kartseris ei jagunud kohti. Seal olime ka kolmekesi. /.../
Enamikus üksikkambrites olid surmamõistetud, kes ootasid oma viimast minutit. Meie kambri akendest avanes vaade merele, vasakul pool olid suured vana maja kambrid, kus juba kohtuotsuse saanud vangid ootasid tappisaatmist. Igal õhtul ronisime aknale ja laulsime „Head ööd, head ööd kõigile soovime me, kätte jõudnud on ju nüüd öö, head ööd, head ööd...“ Isegi valvurid meid ei keelanud.“
Vaike Jaaks (sünd. Vilta, 1933), arreteeritud 1949. aastal 16-aastaselt, 1950–1953 vangilaagris.
„Meie kambris olid ainult poliitvangid, olukord oli märksa inimlikum. Kuid ka selles kambris ei mahutunud kõik naridele magama. Kambrisse toodi sisse nn lehm, kelle me vihjete läbi ära tundsime. Võtsime kätte ja peksime ta vaeseomaks. Ta karjus nii valjusti ja tagus ukse peale, et valvur tuli päästma, viies ta meie kambrist ära. Mind ja Silvi nimelist tüdrukut viidi viieks päevaks kartserisse.
Kartseriks oli imepisike ruum ilma aknata, valgustuseks väike elektripirn. Nari oli paljas puualus, kivipõrandast veidi kõrgemal. Toiduks oli ca 200 või 300 gr leiba ja pool liitrit kuuma vett. /---/ Väljakäiku viidi kord päevas, isegi paar korda, kui juhtus olema leebem valvur. Kartsereid oli mitu. Mõned neist olid eriti julmad – nn külmkartserid, kus ei tohtinud rõivaid seljas olla. Kõige pikem oli 10-päevane kartser.“
Valter Kannik (1926–2011), arreteeriti 1949. aastal 23-aastaselt, 1950–1954 vangilaagris.
„Kartserist on ka üks helgem mälestuskild. Kui ma seal kitsukeses külmas ja rõskes kongis kolm sammu edasi, kolm tagasi närviliselt marssisin, avati korraga vaikselt ukseluuk. Sealt paistis kena noore naisvalvuri naeratav nägu. Sõrmetõmbega kutsus ta mind ukse juurde, ulatas mulle süüdatud sigareti, andes samal ajal sõrme enda suule vajutades märku toimunust vaikimiseks. Ime küll – aga isegi sellisel ajal ja sellises kohas võis leiduda mõni inimlikult kaasatundev ingel! Tema jaoks oli see ikkagi suur risk. Ent teisest küljest luhtus sellega mu plaan suitsetamine maha jätta.“