Patarei merekindlus asub Tallinna kesklinna ja sadama vahetus läheduses. Kompleks koosneb mere poole pööratud 247 m pikkusest kaarjast kolmekorruselisest kindlustuse hoonest (gorž, prantsuse keeles gorge) ja kahest 124 m pikkusest flešihoone tiivast. Hoone netopindala on 17 000 ruutmeetrit.
Tegemist on Läänemere regiooni ühe suurima terviklikult säilinud klassitsistliku hooneansambliga. Kogu kompleks on ehitismälestisena riigi muinsuskaitse all.
Eesti kuulus 1918. aastani Vene Keisririigi koosseisu. Patarei kompleks rajati 19. sajandi keskel osana Venemaa pealinna Peterburi kaitsesüsteemist.
Seoses sõjatehnika arenguga kustutati valminud kompleks peagi kindluste nimekirjast ning 1864. aastast sai Patareist sõjaväekasarmu, mis mahutas üle 2000 sõduri (näiteks 1881. aastal teenis seal 2134 sõdurit).
1918. aastal loodud iseseisev Eesti Vabariik võttis senise kasarmu 1920. aastal kasutusse keskvanglana, kuna 1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal olid kaks Tallinna vanglat põlenud ja muutunud kasutuskõlbmatuks. Uue vangla mahutavuseks arvestati 1000 inimest, pärast juurdeehitusi 1200 inimest.
Patareid kasutati Eesti Vabariigi kinnipidamisasutusena kuni 1940. aastani, mil riik totalitaarse Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, aga ka pärast iseseisvuse taastamist aastatel 1991-2002.
1940-1991 oli Patarei kompleks Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu (1940-1941; 1944-1991) ja Natsi-Saksamaa (1941-1944) kinnipidamisasutus. Kriminaalkurjategijate kõrval hoiti seal ka mõlema totalitaarse režiimi poliitilisi vastaseid. Patareist kujunes Eestis üks poliitilise terrori peamisi sümboleid.
Tallinnas asuv keskvangla (Patarei) koos teiste Eesti kinnipidamiskohtadega allutati 1940. aasta suvel NSV Liidu NKVD kohaliku allasutuse Eesti NSV NKVD vanglate osakonnale ja paranduslike töölaagrite osakonnale.
Tänaseks on kindlaks tehtud tuhanded poliitilistel põhjustel arreteeritud isikud, kellest enamik oli pikemat või lühemat aega suletud ka Patarei müüride vahele.
NKVD-le allutatud Patarei vanglast käisid enne surma või Gulagi saatmist läbi peaaegu kõik Eesti Vabariigi riigitegelased, sõjaväelased, politseiametnikud ja majandustegelased, aga ka teised, kes olid oma tegevuse või poliitiliste tõekspidamiste tõttu arreteeritud.
Tuntumad vangid: Eesti riigivanemad Jaan Tõnisson (tõenäoliselt hukatud Patareis NSV Liidu võimude poolt 1941. aastal), Kaarel Eenpalu, Friedrich Karl Akel, Ants Piip; riigisekretär Karl Terras (hukati 1941. aastal NSV Liidu võimude poolt); kirjanik Jaan Kross (vangistatud süüdistatuna rahvuslikus tegevuses 1944. aastal Saksa võimude poolt, 1946. aastal NSV Liidu võimude poolt), valitsusjuht Otto Tief (vangistati 1944. aastal NSV Liidu võimude poolt); metsavend ja vabadusvõitleja Ants Kaljurand (vangistati 1949. aastal, hukati 1951. aastal); vabadusvõitleja Enn Tarto (poliitvang 1956–1960, 1962–1967 ja 1983–1988); vabadusvõitleja, hiljem siseminister Lagle Parek (vangistuses 1983-1987).
1941. aasta juunis algas sõda Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel. Sama aasta 28. augustil hõivasid Saksa väed Tallinna. Patareis vange teadaolevalt enam ei olnud. Eestis on säilinud nimekirjad kinnipeetavatest (kokku 2831 nime), kes tuli Patareist Venemaale evakueerida. Enamik Patareis kinnipeetuid evakueeriti raudtee-ešelonidega NSV Liidu Siberi vangilaagritesse. Venemaale viidud vangidest nägi Eestit uuesti vähem kui 5%.
Natsi-Saksamaa okupatsioonivõim vajas võimu kindlustamiseks samuti vanglat ja Patarei kompleks rakendati kohe töösse. 1941. aasta oktoobris oli Eestis 16 kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Patareis ettenähtud 1200 kohale oli selleks ajaks mahutatud juba 2600 kinnipeetavat.
Statistikat Patareist hukkamisele viidud vangide kohta ei ole säilinud, kuid arvestades repressioonide üldist statistikat Saksa okupatsiooniperioodil, võib väita, et Patareis kinnipeetute massilised hukkamised toimusid 1941. aasta viimase nelja kuu jooksul ja 1942. aasta alguses.
Erandina toodi 1943. aastal Patareisse ajutiselt mõnikümmend Saksa ja Tšehhi juuti, kes 1942. aasta sügisel Jägala laagrisse toodud rohkem kui 2000 inimesest olid ainsana ellu jäetud – ülejäänud mõrvati Kalevi-Liival. Peale selle toodi 1944. aasta mais Saksa võimude poolt Prantsusmaalt Tallinna vanglasse ligikaudu 300 juuti, kes olid osa Leetu suunatud konvoist nr 73. Nendest umbes 40 pääses Eestist eluga ja viidi 1944. aasta hilissuvel Stutthofi koonduslaagrisse.
1944. aasta septembris vallutas Nõukogude Liidu Punaarmee taas Eesti ning jätkas vangla kasutamist NKVD elluviidavate repressioonide olulise tugipunktina. Patareisse paigutati tuhandeid poliitilistel põhjustel arreteerituid. Nõukogude võimu hilisemal perioodil moodustasid poliitvangide kõrval põhiosa kinnipeetavatest kriminaalkurjategijad.
