Patarei keskvanglana (1920-1940; 1991-2002)

1917. aasta revolutsioonide ajal põlesid nii Toompea linnus kui Paksu Margareeta suurtükitorn, mida seni oli vanglatena kasutatud, ja muutusid pärast tulekahjusid kasutuskõlbmatuks.

Seetõttu anti Patarei kasarm 1919. aastal üle vastloodud Eesti Vabariigi kohtuministeeriumile ning võeti 1920. aastal pärast mõningaid ümberehitusi kasutusele vanglana. Vanglahoone kindlustati ehitusetööde käigus sisemüüride, vaheseinte, raudväravate ja kohati isegi kahekordsete aknatrellidega.

Kindluseks ehitatud hoone sobis oma pea kahe meetri paksuste seintega vanglaks suurepäraselt. Oma algse funktsiooni kaotanud kindluste muutmine vanglateks on maailmas olnud üsna tavapärane. Tuntuimad näited on Londoni Tower ja Peterburi Peeter-Pauli kindlus, mis on mõlemad tänaseks kasutusel muuseumidena.

1920. aastal avati Patarei kompleksis keskvangla, Eesti suurim vangla, mis mahutas ligi 1000 vangi. Kompleksi kuulusid ka haigla, õmblustöökoda, trüki- ja köitekoda jne. Lähtuti põhimõttest, et riigi raha säästmiseks peavad vangid oma ülalpidamiskulud ise katma. Lainetena sattusid vanglasse riigivastaste tegude eest süüdi mõistetud kurjategijad, kes ise pidasid end poliitvangideks ehk meelsusvangideks.

Olukorras, kus kommunistliku partei tegevus oli Eesti Vabariigis keelatud, otsisid kommunistid võimalusi Eesti iseseisvuse õõnestamiseks. Neid toetas piiritagune NSV Liit ja arvukalt kommunistlikke tegelasi ja NSV Liidusalakuulajaid vangistati. 1925. ja 1926. aastal ehitati eluaegse vanglakaristuse saanud kommunistidele välja eraldi jaoskonnad gorži teisel korrusel, sest nende arv oli märgatavalt suurenenud.

1930. aastate keskel sattusid aga löögi alla vabadussõjalased, kes olid aastatel 1934-35 poliitilisest elust välja tõrjutud ja hulgaliselt vangistatud, süüdistatuna riigipöördekatses. 1930ndatel lisandusid Patareile juurdeehitustena kaks uut korpust. Lüneti haarade vahele nn sidehoone ja gorži idaküljele ükskikkambrite (ka nn eluaegsete) hoone. Vangla normaalseks mahutavuseks arvestati nüüd umbes 1200 vahialust. Aasta jooksul Patareist läbi käinud vangide arv oli märksa suurem, kuna palju oli lühiajalisi vangistusi ja maale töölaagreisse saadetuid.

Eesti ~ 1 100 000 elanikust oli 1924-1933 vanglates kinnipeetavaid keskmiselt 3142 isikut aastas ja 1934-1938 aastatel keskmiselt 3642 isikut aastas. Sõdadevahelisel iseseisvusajal toimus Patareis ka surma mõistetud kurjategijate hukkamisi. Tavapäraselt segati surmamõistetule mürgijook. Kui hukatav sellest keeldus, viidi otsus täide poomise läbi. Suurema osa vangidest moodustasid tavakurjategijad, mitte poliitilised kurjategijad.

1938. aasta 7. mail kuulutas äsja ametisse nimetatud president Konstantin Päts välja amnestia, millega vabastati vanglatest kokku 104 kommunisti ja 79 vabadussõjalast. 1940. aasta suveks oli lisaks tavakurjategijatele Patareis 36 süüdimõistetut spionaažis NSV Liidu kasuks ja 7 muude riigivastaste süütegude eest karistuse kandjat.

President Pätsi autoritaarne valitsemisviis ei vastanud sellele, mida peeti ja peetakse demokraatlikuks valitsemiseks. Siiski ei tekitanud nn vaikiva ajastu poliitika tavainimestes ega isegi poliitilistes vastastes hirmu vangistamise või karmi karistuse ees.

Rahva hulgas populaarsete vabadussõjalaste arreteerimine ja süüdimõistmine oli võimuhaaramisele järgnenud kampaania osa ja režiimi stabiliseerudes nad vabastati. Kommunistidega oli lugu teisiti: kommunistliku partei tegevus oli keelatud alates detsembrist 1918, st peaaegu kogu Eesti Vabariigi sõdade vahelise perioodi jooksul.

Pärast Eesti vabanemist kommunistliku Nõukogude Liidu okupatsioonist 1991. aastal nimetati Patarei taas Keskvanglaks. Viimane surmaotsus viidi Patareis täide veel pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. 27. detsembril 2002 lõpetas Patarei ametlikult oma 82-aastase tegevuse vanglana. 2002. aastal valmis Tartus uus vangla ja enamik karistuse kandjaid viidi suletud Keskvanglast sinna üle.