Patarei totalitaarsete režiimide terroripaigana (1940-1991)

I Nõukogude okupatsioon (1940-1941)

1940. aastal okupeeris ja annekteeris NSV Liit Eesti ning moodustati Eesti NSV. Ka võõrrežiim kasutas Patareid vanglana edasi, kuid tavakurjategijate kõrval kasvas nüüd kiiresti poliitilistel põhjustel arreteeritud kinnipeetavate arv, kes ootasid Patareis oma süüdimõistmist. Keskvangla läks NSV Liidu salapolitsei NKVD alluvusse ning seda asusid juhtima kommunistid ja NSV Liidu agendid, kellest mõned olid ise Patarei kongidest äsja vabanenud.

Esimeste hulgas vangistati Eesti politseiametnikud, kes olid tegelenud kommunistide õõnestustöö vastase võitlusega. Patarei kurikuulsat mainet on süvendanud tõik, et seal on läbi ajaloo hoitud surmamõistetuid ja viidud läbi hukkamisi. Veel tänagi katab seda teemat tihe saladuseloor.

Ebainimlike elamistingimuste ja kinnipeetavate hukkamiste tõttu omandas lisaks Patareile sarnase kurikuulsuse veel NKVD sisevangla, mis paiknes NKVD peahoone keldris Tallinnas Pagari tänaval. Samuti kardeti politsei endist arestimaja Pärnu maanteel, nn „Kawe keldrit“. Surmaotsuste täideviimine oli sel ajal hoolikalt varjatud.

Karm tõde hakkas selguma alles Saksa okupatsiooni ajal, kui linnalähedase Scheeli suvemõisa krundilt avastati kümned salaja hukatud ja maha maetud surnukehad. Selgus, et juba alates 1941. aasta aprillist hakati surmamõistetuid, kes seni olid oma saatust Patareis oodanud, mahalaskmisele viima.

Esmajärjekorras hukati poliitilise politsei töötajaid ja teisi agaramaid kommunismivastased võitlejaid. Veel kümneid vahistatuid hukati pärast NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist, sest nende transportimist kaugetesse Nõukogude Liidu vangilaagritesse „ei peetud otstarbekaks“.

Esimesel punasel aastal sai surmaotsuse vähemalt 400 inimest. On tõenäoline, et mõrvapaiku oli mitu. 1940-41. aastal ootas Patareis oma otsust ka suur osa Eesti Vabariigi juhtivtegelasi. NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemise järel hakkas arreteeritute hulk kiiresti kasvama.

Sel perioodil arreteeriti Eestis hinnanguliselt kokku ligi 10 000 inimest. Kevadel vähehaaval alanud süüdimõistetute transportimine GULAGi vangilaagritesse NSV Liitu muutus rinde lähenedes vangide massiliseks evakueerimiseks. Tuli ette ka kinnipeetavate valimatut hukkamist. Kodumaad nägid uuesti alla 5% äraviidutest.

Nõukogude võimu perioodil muutusid Patarei ja Pagari vanglad inimeste jaoks kommunistliku terrori sümboliteks, kust algas omaste kadumine teadmatusse.

Saksa okupatsioon (1941-1944)

28. augustil 1941 vallutasid Tallinna Saksa väed, kes rakendasid Patarei koheselt vanglana tööle. Vangla personal hakkas põhiosas koosnema punasel aastal töölt kõrvaldatud olnud Eesti vanglaametnikest.

1941. a suvel asutati Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid, sest poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk kasvas sügiseks ligi 10 000 kinnipeetavani. Seejuures Patareis oli ettenähtud 1200 kohale paigutatud 2600 kinnipeetavat. Vangide arv püsis Patareis ca 2000-2500 ringis ka järgnevate sõja aastate jooksul.

Kinnipeetavate arv hakkas oluliselt suurenema 1944. aastal, tõustes augustiks umbes 4200ni. Sisuliselt juhtis kõik kinnipidamiskohti, sealhulgas Patareid, Saksa Julgeolekupolitsei ja Gestapo, kuigi formaalselt allusid vanglad Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumile.

1942. aasta suvest sai Patarei ametlikuks nimeks Töö- ja Kasvatuslaager Nr. 1.. Saksa okupatsiooni perioodil kasutati Patarei vanglat eelkõige Eesti kohalike poliitiliste vangide (sh juutide) ja kriminaalkurjategijate kinnipidamiseks. Erandina toodi 1943. aastal ajutiselt Patareisse mõnikümmend Saksa ja Tšehhi juuti, kes olid ainsana ellu jäetud 1942. aasta sügisel Jägala laagrisse toodud rohkem kui 2000 inimesest – ülejäänud mõrvati Kalevi-Liival.

Lisaks toodi Saksa võimude korraldusel 1944. aasta mais Tallinna ligikaudu 300 juuti Prantsusmaalt, kes paigutati Patareisse ja teistesse siinsetesse kinnipidamiskohtadesse. Enamik neist kaotas Eestis elu, umbes 40 ellujäänut viidi 1944. aastal Saksamaale. Kuigi Saksa okupatsiooni perioodil, eriti 1941. aastal, hoiti Patareis sadu poliitilistel ja rassilistel põhjustel surmamõistetuid, siis nende mahalaskmisi teadaolevalt kohapeal ei toimunud. Küll aga poodi vanglahoovil üksikuid kriminaalkurjategijaid.

1944. aastal hakkas rinne järk-järgult lähenema. Sellest tulenevalt alustati teistes vanglates kinnipeetavate koondamist Patareisse nende edasisaatmiseks Saksa koonduslaagritesse. Endiste vangide sõnul vabastati viimased vahialused vangivalvurite poolt vahetult enne Saksa vägede lahkumist.

II Nõukogude okupatsioon Eestis (1944-1991)

22. septembril 1944 hõivas Punaarmee Tallinna. Patarei vangla töö peatus ajutiselt 1944. aasta septembris vaid lühikeseks ajaks, et siis taas ja suurimas ulatuses uuesti käivituda. Sõjategevusele järgnes arreteerimiste laine, mille eesmärk oli puhastada vallutatud alad „nõukogudevastasest elemendist“ ja aidata kaasa sovetiseerimisele.

Protsess sarnanes suuresti 1941. aasta hilissuvel ja sügisel toimunule, kui Saksa väed püüdsid vabaneda „bolševistlikust elemendist“ Eestis. Vanglad jäid lahingutes terveks ning hakkasid kinnipeetutega kiiresti täituma. 1945. aasta alguseks oli Eesti vanglates juba üle 4200 arreteeritu, kellest Patareis viibis 2378, kuigi Patarei oli ette nähtud kõigest 1200 kinnipeetavale.

Sama aasta 10. märtsiks oli kõigis vanglates kokku juba 6730 vangi, kellest Patareis viibis 3620. Järgneva aasta jooksul tõusis vangide arv juba üle nelja tuhande, mis oli suurim kinnipeetavate arv üldse ja ületas mitmekordselt vangide limiidi. Enamiku Patarei kinnipeetavatest moodustasid sel ajal süüdimõistvat otsust ootavad eeluurimisalused. Süüdimõistmise järel toimetati vangid karistust kandma NSV Liidu sunnitöölaagritesse, surmamõistmise korral hukkamisele.

Mõni vang „unustati“ Patareisse mitmeks kuuks, kuigi vangla oli kolmekordselt ülerahvastatud. Suurem osa sõjajärgsel perioodil süüdimõistetuist olid poliitilistel põhjustel vangistatud inimesed – kommunistliku terrori ohvrid. Pärast Punaarmee ja NKVD naasmist alanud massilised vangistamised päädisid tihti surmaotsuste ja hukkamistega. Poliitvangidest surmamõistetud koguti gruppideks ja anti julgeolekule hukkamiseks üle. Märtsis 1945 hukati esimeses grupis 22 isikut, hiljem jäid grupid väiksemaks.

Surmaotsuste määramine ja täideviimine jätkus 1950. aastate teisel poolel (1947. a. maist kuni 1950. a. augustini oli surmanuhtlus NSV Liidus kaotatud), kuid siis moodustasid valdava osa surmamõistetutest mittepoliitiliste süüdistustega kurjategijad.

Hukkamise pidi Patarei esimese korruse ruumes täide viima vangla töötajatest moodustatud erikomando. Nende ülesanne oli ka surnukeha salajane matmine. Suurema osa hukatud poliitvangide saatus sai teatavaks alles 1990. aastate alguses.

1946. aastal hakkas uute arreteerimiste arv langema, sest esmane massioperatsioon oli selleks korraks ühel pool. Patarei jäi Eesti NSV Siseministeeriumi keskseks vanglaks (eelkõige eeluurimisvanglaks) kogu Nõukogude perioodiks. Aastate jooksul oli Patarei vanglal hulk erinevaid ametlikke nimetusi, viimati „Eeluurimise isolaator nr 1“.